Mummukeste jõulud

Meie jaoks on pühadeaeg (jaanipäev ja jõulud) aeg, mil on võimalik rohkem, kauem ja veelgi sügavamalt suhelda loomadega – aeg iseenda jaoks. Kõigile, kes omalt poolt näitavad soovi, saab igapäevaselt teha kalli ja sosistada kõrva tunnustust. Aga pikemate pühade aeg on õnneks võimalus veeta rohkem aega koos loomadega ja siis saavad hellitusest ja tähelepanust osa ikka kõik karja elukad. Meie farmis on kõikidel – nii inimestel kui ka loomadel – ühine eesmärk. Selleks on super juust, mis rõõmustab meie juustu sööjat. Selle saavutamiseks on omavaheline side väga oluline.

Looma emotsioon on vahetu. Ikka see, mis keele-sarve ulatuses pakub emotsiooni ja tegevust. Seega saab lauta kuuski tuua ikka mitu korda. Viimasest advendipäevast alates iga paari päeva järel. Esimeste kuuskede saabumispäeval on huvitav jälgida loomade käitumist ja reaktsiooni. Viibid lihtsalt laudas, mitte ise loomade keskel ja vaatad neid eemalt. Karjas kõrgemal hierarhia astmel olevad lehmad on esimesed, kes hakkavad sisse toodut uudistama. Teised lehmad käivad mööda või teevad näo: „tänan, ma pole huvitatud“. Kuuse nuusutamisest järgmine samm on loomulikult maitsmine ja siis on valik – kui tundub hea olevat, siis püüab lehm pehmeid oksi ettevaatlikult tükk haaval kätte saada, kui aga ei maitse, siis kõlbab kuusega mängida. Kuni kuusk püsti püsib saab temaga sarvekohti sügada, püüda näidata kes on majas peremees jne. Kui aga kuusk langeb, siis huvi ta vastu ka kaob. Kui karja tähtsamad tegelased on kuusega ametis annab see signaali ka teistele lehmadele, et võib läheneda ja on ohutu tegelane. Nii ongi mingil hetkel kuuse ümbrus lehmi täis ja igaüks püüab oma emotsiooni kätte saada. Ja noorloomad, sh vasikad talitavad sama mustri järgi. Nii mõnigi noor ja vana tegelane võtab „saba selga“, ajab saba püsti nagu antenni ning teeb paar kiiremat ringi kogu lauda pikkuses.

Meie Mummude maiustus on muidugi sai ja leib. Jõulude ajal saab iga soovija ikka mitu tükki iga päev. Ja kui keegi, kellel ei ole oma looma, soovib jagada jõululeiba, siis võib tulla meie Mummukestega jõulupüha veetma. Emotsioon on mõlemapoolne.

Leiba/saia saavad meie loomad aastaringselt paar-kolm korda kuus. Jõulude ajal aga rohkem ja veelgi mõtestatumalt. Pühade hommikul on esimene tegu ikka lauta minek ja loomade tervitamine sõnadega: „Jõulud! Jõulud!“ ning pühade leiva andmine. Selleks, et loomadki saavad aru, et on pühad. Ka nemad oskavad sellest rõõmu tunda. Loomadele leiva andmine jõulupühadel on sajandeid vana traditsioon ning sellel omad eesmärgid. Jõululeib kaitseb looma, annab tervist ja rammu, terveid vasikaid. Pärimuse järgi nii leiba saav loom kui ka leiva andja pere ei pea söögipuudust tundma.